Esimesi aurale sarnanevaid kujutisi võib leida juba ammuste aegade kunstiteostest, kui halosid hakati ümber pühakute peade joonistama, maalima ja skulptuuriks vormima. ''Valguskeha'' termin on kasutuses olnud mitmete religioonide, filosoofiliste ja vaimulike traditsioonide kirjeldustes. Aurade fenomeni kohta on palju informatsiooni kirjutatud  läbi aegade, kuid aura fotograafia (elektrograafia) termin kui selline hakkas ilmnema alles 19. sajandi lõpu poole, umber sada aastat peale traditsioonilise fotograafia loomist.







Aura fotograafia tegelik alguslugu jääb 1890. aastatesse, kui Nikola Tesla märkas, et konkreetsete teaduslike katsete ajal meie kehad ''säravad'' teatud tingimustes. 1896. aastal lõi prantsuse eksperimenteerija H. Baravuc elektrograafid lehtedest ja kätest. 1939. aastal arendas venelasest teadlane S. Kirlian nendest elektrograafidest elektrofoonilise kujutustehnika (tuntud ka kui koroona- või Kirliani fotograafia). Selle tehnika kaudu ühendatakse fotograafilisel alusel olev pildistatav objekt elektripinge allikaga, mille läbi luuakse kujutis. Filmi ilmutamisel jääb energiamuster nähtavale.





Tänapäeva aura fotograafia pälvib endas integreeritud süsteeme, mis on loodud täpse aurapildi kujutise saamiseks reaalajas läbi puute- ja tagasisideme tehnika. Modernsete aura lugemiseks mõeldud tehnoloogiaseadeldiste taga on mees nimega Guy Coggins. Tema välja töödeldud elektograafiline tehnoloogia baseerub aparaadi kasutamises, mis annab tagasisidet mõõtes elektomagneetilisi näitajaid peopesa ja näppude meridiaanipunktide kaudu, ning siis tõlgendades selle informatisooni teatud võngeteks, mis omakorda teisenduvad värvideks ekraanil. Kõik värvid kuuluvad teatud võnkesageduse raadiuse alla, mida saab teaduslikult mõõta. 







Reaalsuses on kõik inimesed võimelised nägema aurasid, aga vähe vähesed on sellest teadlikud. Aurade nägemine ei ole ainult  selgeltnägijate pärusmaa või eriline anne. Küll aga on inimesi, kes näevad aurasid kergema vaevaga kui teised. Siiski on lõik inimesed võimalised enda perifeerset nägemist treenima, et endas see anne avastada. Ehk ongi see aura fotograafia tulevik kui üha enam inimesi avastab endas selle erilise võime? Aga kuniks üha rohkem inimesi seda teeb, on aurapildi tegemine hetkel üks huvitav eneseavastamise viis tänu meile kättesaadava eesrindliku tehnoloogia olemasolule.